Projekti eesmärgiks on esitada anti-teleoloogilise ajakäsitluse ning selle mõjuväljade genealoogia 20. sajandi mõtteloos. Rekonstrueerime ja analüüsime I Maailmasõja-järgse anti-historistlikud mõttehoovad 1) interdistsiplinaarsest vaatenurgast, st. käsitledes erinevaid humanitaar-, ühiskonna- ja õigusteadusi läbivaid ajalikkuse ümbermõtestamisega seotud diskursusi; 2) võrdlevast, üle-Euroopalisest perspektiivist, käsitledes näiteks prantsuse, saksa, tšehhi, inglise, rumeenia, vene ja eesti mõttelugu; 3) keskendudes intellektuaalsetele rühmitustele (nt. Zwischen den Zeiten, Generatia ’27, Praha kirjandusteoreetiline koolkond, vene formalism, Frankfurter jüdisches Lehrhaus, Drittes Humanismus).

Millised oli uue, hegelliaanlikku järjepidevust ja eesmärgipärasust eitava aja- ja ajaloomõiste metodoogilis-teoreetilised mõjud? Millised olid selle järelkajad kaasaegses poliitilises mõttes? Mil määral need sarnanesid või erinesid erinevates rahvuskontekstides – ning miks? Kuidas on nende ideedeajalooliste lätetega seotud kaasaegsed progressinarratiivid ja nende kriitikad?